Artikkel Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu Teatajasse.
Olen leiutaja, kellel sahtlis ja töölaual alati mitu projekti. Kui möödunud sügisel sõbra õhutusel osalesin üritusel Naised võtavad garaaži üle oma reguleeritava tihedusega kangasoaga RailReed, ei osanud küll aimata, et avantüür päädib jõudmisega kolmesaja kandidaadi seast seitsme parima hulka, võistlejate valdav enamik siiski moodsate tehnoloogiate vallast, mitte tuhandeaastaste töövahendite uuendajad.

Olen leiutaja, kellel sahtlis ja töölaual alati mitu projekti. Kui möödunud sügisel sõbra õhutusel osalesin üritusel Naised võtavad garaaži üle oma reguleeritava tihedusega kangasoaga RailReed, ei osanud küll aimata, et avantüür päädib jõudmisega kolmesaja kandidaadi seast seitsme parima hulka, võistlejate valdav enamik siiski moodsate tehnoloogiate vallast, mitte tuhandeaastaste töövahendite uuendajad.

Tiim

Moodustasin meeskonna, kuhu kutsusin erineva kunsti- ja käsitöötaustaga (noori) inimesi, keda olen imetlenud. Juula Pärdi ja Marta Tuulberg Tartu Kõrgemast Kunstikoolist panustasid RailReedi võimaluste avamisele kangastelgede taga, TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia vilistlane Anneli Arro, kelle kirjutamisoskus nii eesti kui inglise keeles on mind inspireerinud, ja kes hoolitses nii sotsiaalmeedia postituste eest kui ka rõivadisainerina RailReediga kootud kangaste muutmisel kantavateks esemeteks. Graafik ja videokunstnik Marilyn Piirsalu, kelle fotografeerimisoskus ja stiilitaju sai rakenduse RailReedi visuaalse identiteedi loomisel ja kelle süsteemsus aitas hoida fookust, kui leiutaja Kadil kippus see kaduma. Sepp Tõnis Luik oli abiks tootearenduslikes küsimustes ja rakiste ehitamisel. Ajujahi poolt anti meile mentoriks psühholoogiataustaga Elise Sass, kellel väga ulatuslik kogemus start-uppidega tegelemisel.

Ajujaht kui protsess

kujutas endast intensiivsete koolituste seeriat, kus käsitleti nii tooteideede esitlust, ettevõtlust, investorite kaasamist ja sadat muud inspireerivat ja ettevõtlust toetavat teemat. Kui üllatuslikult jõudsime seitsme parima hulka, kaasnes ka nõue anda iga kahe nädala tagant aru tiimi arengutest.

Meie äriidee oli müüda leidlikke teljetöövahendeid käsitelgedel kudujatele (hobikäsitöölistele) terves maailmas ning pakkuda ka koolitusi. Tänu artiklitele, mis ilmusid nii Skandinaavia suuremas käsitööajakirjas Vävmagasinet kui ka Soome TAITOs ja veebikeskkonnas The Weave Shed, saime tellimusi Saksamaast Austraaliani, ostjate hulgas ka kaks Soome ja üks Suurbritannia ülikool. Algus tundus paljutõotav, ent siis saabus müügis seisak. Kui nüüd meenutada, mida meile õpetati, siis olime jõudnud kõikide startuppidele omaselt sellesse arengufaasi, kus edasine hüpe eeldanuks suuremat investeeringut, kui meie põlve otsas ja muu töö kõrvalt valmistatud suga ja promo seda võimaldasid.

Tutvus Ajujahi võttemeeskonnaga ja osalemine telesaate valmimises oli ülimalt vahva kogemus. Suureks abiks oli Hille Ahun-Vaarpuu, kelle kangakudumisgrupist Tallinna Rahvaülikoolis said osalejad saates, kus pidime demonstreerima, kuidas meie meeskond läheneb klientidele. Tänaseks on Eestis RailReedi ostnud Haapsalu Kutsehariduskeskus, Tallinna Rahvaülikool, Tartu Kõrgem Kunstikool ja Kopli Ametikool. Plaanime korraldada nende koolide õpilastele konkursi, et RailReedi innovatiivsed võimalused kangastruktuuride ja mustrite loomisel saaksid laiemalt tuntuks. Augustis korraldame teljehäkkerite workshopi Tartu Kõrgemas Kunstikoolis, kus osalejaid juba Eestist, Leedust, Saksamaalt, Iisraelist.

Kokkuvõttes saime kogemuse leiutise tootestamisest, tähelepanu käsitöövaldkonnale, aimdust sellest, kui intensiivselt tuleb tegeleda oma idee tutvustamisega, absoluutselt KOGU AEG tuleb taguda trummi ja kuidas seda teha märksõnadega, mis sihtgruppi kõnetavad. Hindamatu oli kogemus tööst meeskonnana. Käsitöövaldkonna ideel on sellistel konkurssidel šanssi nii kaugele jõuda, kui on ette näidata innovatiivne toode, juba olemasolevad kliendid ka väljaspool Eestit ja intensiivne töö sihtgrupi soovide ja ootustega. See, millest mul tiimi liidrina puudu jäi oli AMBITSIOON, mis oleks väljendunud rahanumbrites, jäin liiga realistlikuks (traditsioonidele toetuvas valdkonnas ei pruugi tegija nii kiiresti kui Ajujahi formaat nõuab, uutele ideedele soojeneda).

Aga ega mul enda arust auahnust vähe ole, praegu kujutlen, et RailReedi võimalused kududa varieeruva laiuse ja tihedusega materjale võiksid leida väljundi meditsiinis (kuulasin just ettekannet, kuidas 1801. aastal leiutatud žakardmasinal, mille võimalusi luua mitmekihilisi materjale on tänapäeval väljund doonororganite valmistamisel) või tehnoloogias, kus elementide lähenemine ja kaugenemine üksteisest võib tekitada magnetvälja muutusi...

 

Kadi Pajupuu